Euro on Euroopa Liidu ühisraha, mis on muutunud kontinendi majandusliku integratsiooni sümboliks ning on tänaseks kasutusel laias geograafilises piirkonnas. See valuuta ei ole mitte ainult vahetusvahend, vaid ka stabiilsuse ja koostöö märk, mis ühendab miljoneid inimesi igapäevases majandustegevuses, reisimises ja kaubanduses. Aastate jooksul on eurotsooni kuuluvate riikide arv pidevalt kasvanud, muutes euro üheks maailma kõige olulisemaks reservvaluutaks USA dollari järel. Selles põhjalikus ülevaates uurime, millised riigid praegu eurot kasutavad, millised on eurotsooniga liitumise kriteeriumid ja kes võiksid olla tulevased ühisrahaga liitujad.
Euroala ehk eurotsoon: kes kasutavad eurot täna
Euroala moodustavad Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on võtnud kasutusele euro kui oma ametliku rahaühiku. Praeguse seisuga on eurotsooni liikmeid 20. Need riigid on loobunud oma varasematest rahvuslikest valuutadest, nagu näiteks Saksa mark, Prantsuse frank või Itaalia liir, et ühineda ühtse rahapoliitikaga, mida juhib Euroopa Keskpank (EKP).
Eurotsooni kuuluvad riigid on:
- Austria (liitus 1999)
- Belgia (liitus 1999)
- Eesti (liitus 2011)
- Hispaania (liitus 1999)
- Holland (liitus 1999)
- Iirimaa (liitus 1999)
- Itaalia (liitus 1999)
- Kreeka (liitus 2001)
- Küpros (liitus 2008)
- Leedu (liitus 2015)
- Luksemburg (liitus 1999)
- Läti (liitus 2014)
- Malta (liitus 2008)
- Portugal (liitus 1999)
- Prantsusmaa (liitus 1999)
- Saksamaa (liitus 1999)
- Slovakkia (liitus 2009)
- Sloveenia (liitus 2007)
- Soome (liitus 1999)
- Horvaatia (liitus 2023)
Oluline on märkida, et lisaks ametlikele euroala liikmetele on euro kasutusel ka mõnedes teistes riikides ja territooriumidel. Näiteks kasutavad Andorra, Monaco, San Marino ja Vatikan eurot ametliku valuutana tänu erikokkulepetele Euroopa Liiduga. Mõned riigid, nagu Montenegro ja Kosovo, on euro ühepoolselt kasutusele võtnud ilma ametliku kokkuleppeta, mis tähendab, et nad ei kuulu eurotsooni ega saa kaasa rääkida Euroopa Keskpanga rahapoliitika kujundamises.
Eurotsooniga liitumise kriteeriumid ehk Maastrichti kriteeriumid
Eurotsooniga liitumine ei ole pelgalt poliitiline otsus, vaid nõuab riigilt rangete majanduslike ja õiguslike tingimuste täitmist. Neid tingimusi nimetatakse Maastrichti kriteeriumideks, mis on kehtestatud selleks, et tagada eurotsooni majanduslik stabiilsus ja vältida inflatsiooni või eelarvedefitsiidi probleeme uutes liikmesriikides.
Hinnastabiilsus
Kandidaatriigi inflatsioonimäär ei tohi ületada kolme kõige stabiilsema hinnatasemega euroala riigi keskmist inflatsioonimäära rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra. See tagab, et uus liituja on majanduslikult piisavalt stabiilne ega too eurotsooni kaasa kontrollimatut hinnatõusu.
Riigi rahandus
Kandidaatriigi valitsussektori eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3% sisemajanduse koguproduktist (SKP). Samuti peab riigivõlg olema alla 60% SKP-st või vähenema piisavas tempos, et jõuda selle tasemeni. See kriteerium on loodud selleks, et hoida ära ülemäärase võlakoormuse kuhjumist eurotsooni liikmesriikides.
Vahetuskursi stabiilsus
Riik peab olema osalenud Euroopa vahetuskursimehhanismis (ERM II) vähemalt kaks aastat enne eurole üleminekut. Selle aja jooksul ei tohi rahvusliku valuuta kurss euro suhtes näidata märkimisväärseid kõikumisi, mis võiksid ohustada majanduse stabiilsust.
Pikaajalised intressimäärad
Kandidaatriigi pikaajaliste riigivõlakirjade intressimäärad ei tohi ületada kolme kõige stabiilsema hinnatasemega euroala riigi intressimäärasid rohkem kui 2 protsendipunkti võrra. See kriteerium näitab turu usaldust riigi majandusliku olukorra vastu.
Kandidaatriigid ja tulevased liitujad
Kuigi eurotsooni laienemine on viimastel aastatel aeglustunud, on mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid endiselt kohustatud euro kasutusele võtma, kui nad vastavad vajalikele kriteeriumidele. Erandiks on Taani, kellel on liitumislepinguga tagatud loobumisõigus ehk opt-out võimalus.
Bulgaaria
Bulgaaria on praegu kõige lähemal euroala liikmeks saamisele. Riik on pikka aega olnud ERM II mehhanismis ja teeb aktiivselt tööd inflatsiooni ohjeldamiseks, mis on olnud peamiseks takistuseks liitumisel. Bulgaaria valitsus on seadnud ambitsioonika eesmärgi võtta euro kasutusele võimalikult kiiresti, kuigi täpne kuupäev sõltub sellest, kui kiiresti suudetakse täita inflatsioonikriteerium.
Rumeenia
Rumeenia on väljendanud soovi liituda euroalaga, kuid nende majanduslikud näitajad vajavad veel märkimisväärset korrigeerimist. Eelkõige on probleemiks eelarvepuudujääk ja jätkusuutmatu riigivõla dünaamika. Rumeenia teeb tööd struktuursete reformidega, kuid prognoosid eurole üleminekuks jäävad pigem kümnendi teise poolde.
Tšehhi, Ungari ja Poola
Nendes riikides on poliitiline debatt euro üle olnud väga elav. Kuigi nad on kohustatud teoreetiliselt euro kasutusele võtma, on nende valitsused seni eelistanud hoida rahvuslikku valuutat, et säilitada suuremat kontrolli rahapoliitika üle, eriti kriiside ajal. Tšehhis ja Poolas on avalik arvamus eurole ülemineku suhtes olnud pigem negatiivne, mis tähendab, et lähiaastatel euro kasutuselevõttu nendes riikides oodata ei ole.
Euroopast väljaspool asuvad riigid ja euro kasutamine
Euro kasutusala ulatub tegelikult kaugele üle Euroopa Liidu piiride. Tänu oma stabiilsusele ja usaldusväärsusele on euro populaarne “teine valuuta” mitmetes arengumaades, eriti Aafrikas ja Balkanil. Näiteks on CFA frank (kasutusel 14 Aafrika riigis) fikseeritud euroga. See tähendab, et nende riikide majandus on otseselt seotud Euroopa Keskpanga poliitikaga. See annab nendele riikidele juurdepääsu stabiilsele rahale, kuid samas piirab nende võimalusi oma rahapoliitikat iseseisvalt kujundada.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kõik Euroopa Liidu riigid peavad euro kasutusele võtma?
Jah, üldreeglina on kõik Euroopa Liidu riigid, välja arvatud Taani, kohustatud euroga liituma, kui nad vastavad Maastrichti kriteeriumidele. Taani on saanud erandi, mis võimaldab neil säilitada oma rahvusliku valuuta, Taani krooni.
Mis juhtub riigi rahvusliku valuutaga eurole üleminekul?
Kui riik ühineb euroalaga, kaotab tema rahvuslik valuuta oma staatuse seadusliku maksevahendina. Üleminekuperioodil on tavaliselt võimalik vahetada vana valuutat eurodeks keskpankades ja kommertspankades fikseeritud kursiga, mis määrati kindlaks eurole ülemineku hetkel.
Kas eurotsooniga liitumine tähendab automaatselt hindade tõusu?
Kogemused näitavad, et eurole üleminekuga kaasneb sageli tajutav hindade tõus, mida nimetatakse “euroefektiks”. Statistiliselt ei ole aga eurole üleminek ise põhjustanud drastilist inflatsiooni. Hinnatõus on tihti seotud pigem üldise majandusolukorra või ettevõtjate ümardamisega, kuid pikaajaliselt on euro toonud kaasa hindade võrreldavuse ja läbipaistvuse.
Miks on euro stabiilsem kui paljud teised valuutad?
Euro stabiilsus tuleneb Euroopa Keskpanga rangest rahapoliitikast, mille peamine eesmärk on hoida inflatsioon kontrolli all (sihtmäär on 2%). Lisaks toetab eurot 20 väga tugeva majandusega riigi kollektiivne majandusjõud, mis muudab valuuta ründamise või manipuleerimise turul keeruliseks.
Kas eurotsooni liikmesriigist on võimalik lahkuda?
Euroopa Liidu aluslepingud ei sätesta euroalast lahkumise mehhanismi. Teoreetiliselt on see võimalik vaid juhul, kui riik lahkub kogu Euroopa Liidust, kuid see on äärmiselt keeruline, kallis ja majanduslikult riskantne protsess, mida ükski riik ei ole seni ette võtnud.
Euro tulevik ja digitaalse euro areng
Maailmamajanduse digitaliseerumine on sundinud Euroopa Keskpanka mõtlema ka euro tulevikule. Praegu on töös projekt “digitaalne euro”, mis ei asenda sularaha, vaid täiendab seda. Digitaalne euro oleks Euroopa Keskpanga poolt emiteeritud elektrooniline raha, mis on saadaval kõigile kodanikele ja ettevõtetele euroalal. See oleks turvaline alternatiiv kommertspankade pakutavatele digitaalsetele makselahendustele ning aitaks vähendada sõltuvust välismaistest makseteenuse pakkujatest.
Lisaks digitaalsele arengule on euro tuleviku üheks väljakutseks Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) süvendamine. See tähendab tihedamat eelarvekoostööd ja ühiste majandusmehhanismide loomist, et eurotsoon oleks paremini kaitstud tulevaste kriiside eest. Ehkki poliitilised vaidlused selle üle jätkuvad, on selge, et euro roll maailma majanduses on kinnistunud ja selle tähtsus ei vähene ka järgmistel aastakümnetel.
