Eesti on tuntud kui mereriik, mille rannajoon on käänuline ja saarterikas. Kui küsida juhuslikult möödujalt, kui palju saari Eestis on, võib vastuseks saada üsna erinevaid numbreid – mõni pakub paarsada, teine tuhatkonda. See segadus on tegelikult täiesti mõistetav, sest vastus sõltub suuresti sellest, mida me täpselt saareks nimetame ja kuidas neid loendame. Viimaste aastate jooksul on kaardistamistehnoloogia ja andmetöötlus teinud suure hüppe, võimaldades meil saada palju täpsema ülevaate meie riigi tegelikust pindalast ja saarte arvukusest.
Saarte loendamise keeruline matemaatika
Kõige sagedamini esitatav küsimus on see, miks ametlikud numbrid ajas muutuvad. Põhjus peitub geograafias ja definitsioonides. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud definitsiooni järgi on saar maismaaosa, mis on igast küljest veega ümbritsetud ka kõrge veeseisu korral. Eestis on olukord keerulisem, sest suur osa meie „saartest“ on tegelikult laidusid, rahne või väga väikeseid maakerke tõttu tekkinud moodustisi.
Eesti Maa-amet on teinud hiiglasliku töö, süstematiseerides meie mereala andmeid. Kui varasemalt räägiti umbes 1500–1600 saarest, siis tänapäevane täpsem inventuur näitab, et number on hoopis suurem. Tänaseks on teada, et Eestis on üle 2300 saare. See number hõlmab kõiki neid tükikesi maad, mis vastavad saare kriteeriumitele, olgu nad siis hiiglaslikud nagu Saaremaa või väikesed, vaid paarkümmend ruutmeetrit hõlmavad kivid meres.
Oluline on siinkohal mõista ka maakerke fenomeni. Kuna Eesti maapind tõuseb pärast jääaega endiselt, kerkib merepõhjast aeg-ajalt uusi maatükke, samas kui teised võivad aja jooksul ühineda suuremateks saarteks. See tähendab, et saarte arv ei ole staatiline väärtus, vaid pidevas muutumises olev looduslik protsess.
Suuremad ja väiksemad: kuidas me neid jaotame?
Eesti saared jagunevad suuruse ja asustuse järgi väga erinevatesse kategooriatesse. On selge, et Saaremaa ja Hiiumaa moodustavad meie saarestiku tuumiku, kuid nende ümber tiirlevad tuhanded väiksemad laiud ja rahud, millel on sageli määrav roll Eesti elurikkuse säilitamisel.
Suursaared, mis defineerivad meie kaarti:
- Saaremaa – Eesti suurim saar, mis on tuntud oma kultuuripärandi ja looduslike vaatamisväärsuste poolest.
- Hiiumaa – suuruselt teine saar, mis paistab silma oma erilise kliima ja loodusraja võrgustikuga.
- Muhu – tihedalt seotud Saaremaaga, kuid ometi omaette identiteediga saar, mis ühendab mandrit ja saari.
- Vormsi – endine rannarootslaste asuala, mis säilitab tänini oma unikaalset ajaloolist atmosfääri.
- Kihnu ja Ruhnu – kultuuriliselt väga tugeva identiteediga saared, mis asuvad mandrist eemal ja on säilitanud traditsioonilist eluviisi.
Lisaks neile on meil sadu asustamata laide, mis on paljudele lindudele ja hüljestele peamisteks pesitsuspaikadeks. Just need väikesed saared on sageli kaitsealused, kuhu inimtegevus on rangelt piiratud, et hoida tundlikke ökosüsteeme.
Miks on täpne statistika oluline?
Võib tekkida küsimus, kas paar saart siia-sinna on tõesti nii oluline. Vastus on kindel jah. Täpne arvepidamine on hädavajalik mitmel põhjusel:
- Keskkonnakaitse: Teades täpselt, kus asuvad kõik laiud, saame paremini planeerida kaitsealasid ja jälgida nende seisundit.
- Navigatsioon ja ohutus: Meresõitjate jaoks on iga kalju ja laid potentsiaalne ohuallikas. Kaartide uuendamine on otseselt seotud elude ja varade turvalisusega.
- Riiklik planeerimine: Saartega seotud infrastruktuur, parvlaevaühendused ja elektriliinid vajavad täpset andmebaasi, et toimida efektiivselt.
Korduma kippuvad küsimused
Kas on võimalik, et saarte arv väheneb?
Jah, looduslikud protsessid nagu erosioon ja tormid võivad väiksemaid, liivast koosnevaid laide merre tagasi viia. Samas toimub paralleelselt maakerge, mis võib luua uusi saari.
Miks loetakse mõnda kohta saareks, kuigi see on vaid kivi?
Saare definitsioon ei sõltu selle suurusest ega taimkattest, vaid sellest, kas see on ümbritsetud veega ka siis, kui merevee tase on kõrge. Kui maatükk ei ole vee all, siis on see tehniliselt saar.
Kui palju on Eestis asustatud saari?
Kuigi saarte arv ulatub üle 2300, on püsivalt asustatud saari märgatavalt vähem – neid on ligikaudu 20 ringis. Enamik Eesti saartest on täiesti looduslikud ja inimesest puutumata.
Kas Eestis tekib pidevalt uusi saari?
Jah, eriti Lääne-Eestis ja saarte ümbruses, kus maapind tõuseb kiiremini kui mujal, tekib regulaarselt uusi madalikke ja laidusid, mis võivad aja jooksul saarteks kujuneda.
Tuleviku väljavaated Eesti saarestikus
Kliimamuutused ja merevee taseme tõus on teemad, mis puudutavad Eesti saari otseselt. Kuigi Eesti maapind tõuseb, on merevee taseme tõus globaalne trend, mida tuleb hoolikalt jälgida. Teadlased uurivad pidevalt, kuidas need vastandlikud jõud mõjutavad meie rannajoont ja saarte arvu tulevikus. Üks on kindel – saared jäävad alati Eesti identiteedi lahutamatuks osaks. Need on paigad, kus aeg voolab teistmoodi, loodus on intensiivsem ja ajaloo kihistused on käegakatsutavad. Olgu saari ametlikult 2300 või 2500, nende väärtus meie kultuuris ja ökosüsteemis ei sõltu numbrist, vaid sellest, kuidas me nendega ümber käime ja kui hästi me suudame seda unikaalset pärandit järgmistele põlvedele säilitada.
Tänapäevane tehnoloogia, sealhulgas satelliidiandmed ja laserskaneerimine (LiDAR), annab meile võimaluse näha detaile, mis olid varasemate põlvkondade jaoks peidetud. See võimaldab meil mitte ainult loendada saari, vaid ka mõista nende geoloogilist ajalugu ja tulevikuvisioone paremini kui kunagi varem. Eesti saared on elav laboratoorium, mis pakub lõputult avastamisrõõmu nii teadlastele kui ka tavalistele loodushuvilistele, kes hindavad rahu ja mere vahetut lähedust.
