Küsides küsimust, kui palju riike on Euroopas, eeldame enamasti lihtsat ja ühest vastust, mille saaks ühe numbriga lauale lüüa. Ent geograafia, poliitika ja ajalugu on loonud olukorra, kus see vastus sõltub märkimisväärselt sellest, kes küsib ja milliseid kriteeriume ta kasutab. Ühest küljest on meil selged piirid, mida tunnustab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kuid teisalt eksisteerib hall alasid, vaidlusi ja territoriaalseid anomaaliaid, mis muudavad lihtsa loendamise üllatavalt keeruliseks ülesandeks. See artikkel süvenebki sellesse, miks see pealtnäha lihtne küsimus tekitab geopoliitilisi vaidlusi ja miks vastus ei ole kunagi 44, 45 või 50.
ÜRO nimekiri kui ametlik alus
Kõige sagedamini kasutatav viis riikide loendamiseks on tugineda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmesriikidele. Kui vaatame Euroopat selle standardi järgi, jõuame tavaliselt arvuni 44 või 45. See arv tuleneb sellest, et ÜRO tunnustab täisliikmetena neid riike, mille iseseisvus on rahvusvaheliselt laialdaselt heaks kiidetud. Kuid siingi tekib kohe küsimus: kas Venemaa on Euroopa riik? Või Türgi? Või Kaukaasia riigid nagu Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan?
Geograafiliselt jaotuvad need riigid sageli järgmiselt:
- Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid, mis on üheselt aktsepteeritud.
- Ida-Euroopa riigid, mille hulka arvatakse sageli ka Venemaa Euroopa-osa.
- Transkontinentaalsed riigid, mille territoorium asub nii Euroopas kui ka Aasias.
Just transkontinentaalsed riigid ongi need, mis teevad numbri kõikumise võimalikuks. Kui me arvestame riiki Euroopasse kuuluvaks, kui vähemalt osa selle territooriumist asub Euroopas, siis muutub nimekiri pikemaks. Kui aga nõuame, et suurem osa riigist või selle pealinn peab asuma Euroopas, siis muutub nimekiri lühemaks. See on suuresti tõlgendamise küsimus.
Poliitiline definitsioon ja Euroopa Nõukogu
Lisaks puhtale geograafiale on olemas poliitiline Euroopa. Euroopa Nõukogu on organisatsioon, mis koondab enda alla enamiku Euroopa riike, kuid selle liikmeskond ei kattu täpselt geograafilise Euroopaga. Euroopa Nõukogus on 46 liikmesriiki. Siin tekib aga kohe uus küsimus: kas liikmesus organisatsioonis määrab riigi staatuse Euroopa riigina?
Paljud analüütikud eelistavad kasutada just Euroopa Nõukogu definitsiooni, kuna see hõlmab riike, mis jagavad ühiseid väärtusi, õigusruumi ja institutsioone. Kuid see lähenemine jätab kõrvale riigid, mis on geograafiliselt Euroopas, kuid ei kuulu poliitilistel põhjustel sellesse organisatsiooni. Seega, kui kasutame organisatsioonide liikmelisust mõõdupuuna, loendame pigem poliitilisi liite kui geograafilisi üksusi.
Vaidlusalused territooriumid ja tunnustamata riigid
Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui vaatame nn osaliselt tunnustatud riike või de facto iseseisvaid territooriume. Euroopas on piirkondi, mis toimivad iseseisvate riikidena, neil on oma valitsus, politsei, valuuta ja piirid, kuid rahvusvaheline üldsus neid riikidena ei tunnusta.
Mõned näited, mis tekitavad vaidlusi:
- Kosovo: Osaliselt tunnustatud riik, mida paljud lääneriigid peavad iseseisvaks, kuid mida Serbia ja mitmed teised riigid peavad endiselt oma territooriumi osaks.
- Transnistria (Pristneistria): Moldova rahvusvaheliselt tunnustamata eraldumispiirkond.
- Põhja-Küpros: Tunnustatud ainult Türgi poolt, ülejäänud maailm peab seda Küprose Vabariigi osaks.
Kui me lisame need piirkonnad nimekirja, tõuseb riikide arv. Kui me nad välistame, siis me eirame tegelikku poliitilist olukorda kohapeal. See ongi põhjus, miks vastus küsimusele “mitu riiki on Euroopas” on alati tingimuslik.
Sõltuvad territooriumid ja mikroriigid
Lisaks on Euroopas mitmeid territoriaalseid üksusi, mis on keerulises suhtes emamaaga. Näiteks Fääri saared on Taani Kuningriigi koosseisus olev autonoomne ala, millel on oma parlament ja valitsus, kuid see ei ole iseseisev riik. Gibraltar on Ühendkuningriigi ülemereterritoorium, mille staatus on olnud pikalt vaidluse all.
Samuti ei tohi unustada mikroriike, nagu Vatikan, Monaco, Andorra, San Marino ja Liechtenstein. Need on täielikult iseseisvad, neil on ÜRO tunnustus ja oma koha maailmapoliitikas, kuid nende pindala on nii väike, et mõnikord ununevad nad suuremate analüüside käigus. Nad on siiski vaieldamatult Euroopa riigid.
Kuidas arvestada transkontinentaalseid riike
Transkontinentaalsed riigid ehk riigid, mis asuvad kahel mandril, on statistika suurimad segajad. Venemaa, Türgi, Kasahstan, Aserbaidžaan ja Gruusia on kõik riigid, mille territoorium ulatub üle Euroopa ja Aasia piiri.
Kui me vaatame Euroopa kaarti füüsilisest aspektist, on piiriks sageli Uurali mäestik, Uurali jõgi ja Kaukasuse mäestik. See piir on aga inimeste loodud konstruktsioon. Venemaa poliitiline süda asub Euroopas, kuid tema territooriumist suurem osa asub Aasias. Türgi puhul asub Euroopas vaid väike osa riigist, kuid kultuuriliselt ja poliitiliselt on ta tihedalt Euroopaga seotud. Seetõttu on teaduslikult ja poliitiliselt kõige õigem öelda, et need riigid on osaliselt Euroopas, mis teebki täpse loendamise võimatuks.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Kosovo on Euroopa riik?
See sõltub sellest, kes küsib. Kosovo on iseseisvust tunnustanud üle saja ÜRO liikmesriigi, sealhulgas Eesti. Seega on Kosovo paljude riikide silmis iseseisev Euroopa riik, kuid rahvusvahelises õiguses on see endiselt vaidluse all.
Miks mõned loendavad Euroopa riike arvuga 50 või rohkem?
Seda tehakse sageli juhul, kui loetellu lisatakse lisaks tunnustatud riikidele ka transkontinentaalsed riigid, mikroriigid ning vahel ka iseseisvad või poolautonoomsed piirkonnad, mis toimivad nagu riigid.
Kas Venemaa loetakse Euroopa riigiks?
Jah, Venemaa on ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt suuremas osas Euroopaga seotud, vaatamata sellele, et tema territoorium ulatub sügavale Aasiasse. Tema poliitiline keskus, Moskva, asub Euroopas.
Kas on olemas üks õige arv Euroopa riikide jaoks?
Ei ole. Sõltuvalt sellest, kas kasutate ÜRO nimekirja, Euroopa Nõukogu nimekirja või geograafilist definitsiooni, muutub vastus. See on küsimus, kus kontekst on tähtsam kui number.
Geopoliitiline dünaamika ja piiride nihkumine
Euroopa riikide arv ei ole staatiline, see on ajaloo vältel pidevalt muutunud. 20. sajandi lõpp, eriti Nõukogude Liidu lagunemine ja Jugoslaavia lagunemine, tõid Euroopa kaardile hulgaliselt uusi riike. See protsess näitas, et riikide arv sõltub otseselt poliitilisest tahtest ja rahvuslikust enesemääramisest.
Tulevikus võib see arv taas muutuda. Piirkondlikud lahkulöömispüüdlused, poliitilised ühinemised või territoriaalsed vaidlused tähendavad, et kaardile joonistatud piirid ei ole kivisse raiutud. Seetõttu on riikide täpne loendamine pigem hetkepildi jäädvustamine kui püsiv tõde. See keerukus ongi Euroopa kui mandri ajalooline ja poliitiline olemus – piirkond, kus riigipiirid on tihedalt põimunud rahvusliku identiteedi ja keeruliste ajaloosündmustega.
