Surma lähedase inimese puhul on niigi keeruline ja emotsionaalselt kurnav aeg, kuid lisaks leinale tuleb sageli tegeleda ka pärimismenetluse ja juriidiliste küsimustega. Eestis kehtib pärimisseadus, mis sätestab täpselt, kes ja millises järjekorras pärivad vara juhul, kui lahkunu ei ole jätnud endast maha testamenti ega sõlminud pärimislepingut. Paljud inimesed elavad teadmises, et vara jagatakse kuidagi automaatselt, kuid seadusjärgne pärimine on reguleeritud väga konkreetsete põhimõtete järgi, mida on oluline mõista, et vältida asjatuid vaidlusi ja ebameeldivaid üllatusi pärast lähedase lahkumist.
Mis on seadusjärgne pärimine ja kuidas see toimub?
Seadusjärgne pärimine on pärimise viis, mis leiab aset siis, kui pärandaja ei ole oma vara saatust surma puhuks kuidagi teisiti korraldanud. See tähendab, et puuduvad kehtiv testament või notariaalne pärimisleping. Sel juhul määrab pärijad ja nende osa suuruse pärimisseadus. Pärimisseaduse eesmärk on tagada, et lahkunu vara läheks tema kõige lähedasematele isikutele – tavapäraselt perekonnale ja sugulastele.
Oluline on teada, et seadusjärgne pärimine ei toimu automaatselt selles mõttes, et notar ise otsiks pärijad üles ja jagaks vara välja. Pärimismenetluse algatamiseks peab keegi huvitatud isik, tavaliselt potentsiaalne pärija, pöörduma notari poole. Notar avaldab seejärel ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate pärimismenetluse algatamise kohta, et teha kindlaks, kas on ka teisi pärijaid või võimalikke testamente.
Pärimisjärjekorrad: kes pärib ja kui palju?
Pärimisseadus jagab pärijad kolme erinevasse järjekorda. See tähendab, et esimese järjekorra pärijate olemasolu välistab teise järjekorra pärijad ja nii edasi. Kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, pärivad teise järjekorra pärijad, ja kui ka neid pole, siis kolmanda järjekorra pärijad.
Esimene pärimisjärjekord
Esimese järjekorra pärijad on pärandaja alanejad sugulased ehk lapsed. Kui laps on enne pärandaja surma surnud, pärivad tema lapsed ehk pärandaja lapselapsed. Lisaks lastele on esimese järjekorra pärijaks pärandaja abikaasa.
- Abikaasa osa: Abikaasa pärib koos esimese järjekorra pärijatega ehk lastega. Ta pärib alati vähemalt ühe neljandiku pärandvarast. Kui pärijateks on abikaasa ja lapsed, jagatakse pärandvara nende vahel võrdselt, kuid abikaasa osa ei tohi olla väiksem kui neljandik. Ülejäänud osa jagatakse laste vahel.
- Lapsed: Kõik lapsed pärivad võrdsetes osades. See kehtib nii abielust kui ka väljaspool abielu sündinud laste puhul, samuti lapsendatud laste puhul.
Teine pärimisjärjekord
Teise järjekorra pärijad tulevad mängu juhul, kui pärandajal ei ole lapsi ega lapselapsi. Teise järjekorra pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased (õed-vennad ja nende lapsed).
- Kui pärandaja vanemad on elus, pärivad nad pärandvara võrdselt.
- Kui mõni vanematest on surnud, pärivad tema osa surnud vanema alanejad sugulased (õed-vennad).
- Kui pärandajal ei ole õdesid-vendi ega nende lapsi, pärib pärandaja abikaasa üksi kogu vara. Juhul kui ka abikaasat ei ole, pärivad teise järjekorra pärijad kogu vara.
Kolmas pärimisjärjekord
Kolmanda järjekorra pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. See järjekord tuleb kõne alla vaid siis, kui pärandajal ei ole esimese ega teise järjekorra sugulasi ega abikaasat.
Abikaasa roll seadusjärgsel pärimisel
Abikaasa on pärimisseaduse kohaselt eriline pärija. Ta on pärija olenemata sellest, millisesse järjekorda teised pärijad kuuluvad. Abikaasa pärimisõigus sõltub sellest, kellega koos ta pärib.
Kui abikaasa pärib koos esimese järjekorra pärijatega, on tema osa vähemalt veerand pärandist. Kui ta pärib koos teise järjekorra pärijatega (nt pärandaja vanemate või õdede-vendadega), on abikaasa osa pool pärandvarast. Kui teise järjekorra pärijaid ei ole, pärib abikaasa kogu vara. Lisaks seadusjärgsele pärandiosale on abikaasal õigus saada kätte pärandvara hulka kuuluv tavaline kodune majapidamisvara, kui see ei kuulu abikaasade ühisvara hulka.
Pärandist loobumine: miks ja kuidas seda teha?
Pärimine ei ole kohustus, vaid õigus. Pärandvara hulka ei kuulu mitte ainult vara (kinnisvara, raha, autod), vaid ka kohustused ehk võlad. Kui lahkunu võlad ületavad tema vara väärtuse, ei pruugi pärandi vastuvõtmine olla majanduslikult mõistlik.
Pärijal on õigus pärandist loobuda. Selleks tuleb kolme kuu jooksul alates ajast, mil pärija sai teada pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest, esitada notarile vastavasisuline avaldus. See tähtaeg on lõplik ja seda ei saa üldjuhul pikendada. Kui inimene jätab kolme kuu jooksul tegevuse, loetakse ta pärandi vaikimisi vastuvõtnuks. Seetõttu on äärmiselt oluline end võimalikult kiiresti pärandaja majandusliku olukorraga kurssi viia.
Pärandvara inventuur: kaitse võlgade eest
Paljud kardavad pärandi vastuvõtmist just võlgade pärast. Siinkohal on oluline teada, et pärandvara inventuur on protseduur, mille käigus tehakse kindlaks pärandaja vara ja võlad. Inventuuri teostab kohtutäitur. Kui inventuur on tehtud, vastutab pärija pärandaja võlgade eest ainult pärandvara ulatuses. See tähendab, et kui võlad ületavad vara väärtuse, ei pea pärija oma isikliku varaga neid võlgu katma.
Soovituslik on alati taotleda pärandvara inventuuri, kui on vähimgi kahtlus, et lahkunul võis olla võlgu või kui tema majanduslik olukord ei ole pärijale täielikult teada. See on parim viis ennast kaitsta ebameeldivate üllatuste eest.
Korduma kippuvad küsimused seadusjärgse pärimise kohta
Kas vabaabielukaaslane pärib seaduse järgi?
Ei, vabaabielukaaslane ei ole seaduse järgi pärija. Seadusjärgne pärimine kehtib vaid ametlikult registreeritud abikaasade puhul. Kui soovite, et vabaabielukaaslane päriks vara, peab kindlasti tegema testamendi.
Kas pärandatavale varale tuleb maksta tulumaksu?
Eestis ei pea pärandvara vastuvõtmise pealt tulumaksu maksma. Küll aga tuleb arvestada, et kui pärija otsustab hiljem päritud vara müüa, võib müügitehingult tekkida tulumaksukohustus, kui tegemist ei ole pärija elukohana kasutatud kinnisvaraga.
Mis saab siis, kui pärijaid ei ole üldse?
Kui pärandajal ei ole ühtegi seadusjärgset pärijat ega tehtud testamenti, läheb tema vara üle kohalikule omavalitsusele või riigile. Seda nimetatakse pärandi üleminekuks riigile.
Kas ma saan pärandist osaliselt loobuda?
Ei, pärandist loobumine käib tervikuna. Sa kas võtad pärandi vastu kogu ulatuses või loobud sellest kogu ulatuses. Ei saa valida, et võtad vastu auto, aga loobud võlgadest.
Kuidas tõestada pärimisõigust?
Pärimisõigust tõendab notar väljastatud pärimistunnistus. Alles pärimistunnistuse alusel saab pärija kinnistusraamatusse omanikuna kande teha, pangakontodel olevaid vahendeid käsutada ja muid toiminguid teha.
Mida teha, kui soovite teisiti kui seadus ette näeb?
Seadusjärgne pärimine on mõeldud üldise reeglina, mis peaks olema õiglane enamiku inimeste jaoks. Siiski ei pruugi see vastata igaühe individuaalsetele soovidele või elukorraldusele. Näiteks võib inimene soovida jätta kogu vara vaid ühele lapsele, jätta midagi sõbrale või välistada üldse teatud sugulaste pärimise. Ainus viis seadusjärgset pärimisjärjekorda muuta või pärandvara jaotust teisiti korraldada on koostada testament või sõlmida pärimisleping.
Testament on ühepoolne tahteavaldus, mida saab igal ajal muuta või tühistada. Pärimisleping aga on notariaalne leping pärandaja ja pärija vahel, mida on oluliselt keerulisem muuta. Mõlema dokumendi puhul on äärmiselt soovitatav konsulteerida notariga, kes aitab tagada, et dokument on juriidiliselt korrektne ja täidab täpselt teie soove. Sageli on inimestel tehtud testamendid, mis on aegunud või ei ole enam seadusega kooskõlas, mistõttu tuleks ka olemasolevaid dokumente aeg-ajalt üle vaadata.
Kokkuvõtteks on seadusjärgne pärimine süsteem, mis toimib hästi siis, kui perekonnasuhted on lihtsad ja selged. Siiski, kui teil on vara, mille saatuse soovite ise määrata, või kui soovite kaitsta oma lähedasi pärimismenetluse keerukuse või võimalike võlgade eest, on kõige kindlamaks sammuks teha testament. See annab rahu nii teile kui ka teie lähedastele, sest vähendab segadust ja võimalikke vaidlusi ajal, mil emotsionaalne koormus on juba niigi suur.
