Eesti rahvakalender on rikkalik ja täis põnevaid tähtpäevi, mis ulatuvad sajandite taha, ühendades endas nii iidseid maausulisi kombeid kui ka hilisemaid kristlikke mõjutusi. Üks kõige oodatum ja elujõulisem sügisene tähtpäev on kahtlemata mardipäev. See on aeg, mil pimedad õhtud muutuvad korraks elavaks, kui maskeeritud mardipered külastavad maju, soovides pererahvale õnne, viljakust ja karjaedu. Ehkki tänapäeval on paljud kombed muutunud ja moderniseerunud, säilib mardipäeva tuumana endiselt soov tähistada lõikusaega ja valmistuda saabuvaks talveks, tuues kogukonda ühtsustunnet ja rõõmu.
Millal on mardipäev ja kust see pärineb?
Mardipäeva tähistatakse Eestis igal aastal 10. novembril. See kuupäev on fikseeritud ja tähistab sügisese tööperioodi lõppu ning talve alguse lähedust. Ajalooliselt oli mardipäev oluline piiritleja: selleks ajaks pidid olema kõik välitööd lõpetatud, vili aidast toodud ja ettevalmistused talveks tehtud. Nimi “mardipäev” tuleneb pühast Martinist, kes oli 4. sajandil elanud Toursi piiskop. Euroopas on püha Martini päev tuntud paljudes maades, kuid Eestis segunesid kristlikud elemendid tugevalt kohalike esivanemate kommetega, luues unikaalse maskeerimistraditsiooni, mida me täna tunneme.
Tähtpäevade hierarhias oli mardipäev üks aasta olulisemaid pühasid, olles võrreldav jõuludega. See oli aeg, mil loodus vaikib ja inimene pöördub sissepoole, kuid samas otsib ühendust kogukonnaga. Mardipäeva tähistamine on Eestis olnud järjepidev sadu aastaid, kuigi nõukogude ajal püüti seda taandada ja hääbuda, on see taasiseseisvumise järel taas au sisse tõusnud.
Mida mardipäeval traditsiooniliselt tehakse?
Mardipäeva keskseks tegevuseks on martijooksmine, mis on maskeeritud rühmade liikumine talust tallu. See komme on säilinud tänaseni, kuigi selle iseloom on ajas muutunud. Traditsiooniliselt oli martide eesmärk tuua perre head soovi ja viljaõnne. Mardid olid justkui vahendajad inimeste ja üleloomulike jõudude vahel, kes pidid tagama järgmiseks aastaks hea saagi ja karjakasvu.
Maskeerimine ja martide välimus
Mardisandid olid algselt peamiselt meesterahvad, kes maskeerisid end karudeks, hobusteks, kureks või lihtsalt vanadeks ja inetuteks inimesteks. Kasutati pahupidi pööratud kasukaid, näomaske, tahma ja muud käepärast, et oma isikut varjata ja tekitada teatud “teiseilmalikku” efekti. Mida kohmakamad ja naljakamad mardid välja nägid, seda suurem oli lootus, et nad toovad majja õnne.
Tänapäeva martidel on maskid sageli värvilisemad ja vähem hirmutavad kui vanasti. Kuid vana komme eelistada tumedamaid toone, karusid ja loomamaske on endiselt au sees. Oluline on see, et martide välimus oleks teistest eristuv ja pisut salapärane.
Mardilaulud ja loitsud
Martide külastus ei olnud vaikne ettevõtmine. Iga visiidiga kaasnesid laulud, loitsud ja küsimused, millega pererahva tarkust ja valmisolekut talveks proovile pandi. Mardilaulud olid sageli õnnistava sisuga, soovides “palju vilja, palju karja, palju lambaid”. Kui pererahvas martisid hästi vastu võttis ja neile ande jagas, olid mardid rõõmsad ja nende soovid läksid täide. Kui aga uks jäi suletuks või kohtlemine oli nigel, võisid mardid peret ka sajatada või naljatades mõne pahanduse teha.
Andide kogumine ja jagamine
Traditsiooniliselt oodati martidelt vastutasuks ande. Need olid peamiselt toiduained: õunad, pähklid, sai, või, liha või vill. Andide andmine ei olnud pelgalt tasu, vaid ohvriand, millega tagati perele järgmiseks aastaks hea käekäik. Tänapäeval on andideks peamiselt kommid ja küpsised, mis on lastele suurim rõõm.
Mardipäeva toidulaud ja kombed kodus
Kuigi mardipäev on tuntud peamiselt martijooksmise tõttu, oli see oluline püha ka kodus olijatele. Mardipäeva toidulaual oli kindel koht haneprael – see komme pärineb otseselt püha Martini legendist, kus haned reetsid Martini peidukoha. Eestis küpsetati mardipäevaks eriliselt rammusaid toite, et valmistuda saabuvaks paastuks ja talveks. Lisaks hanele olid laual erinevad teraviljatoidud, naerid ja kohalikud aedviljad.
Kodudes kehtisid mardipäeval ka teatud keelud ja soovitused. Näiteks ei olnud kombeks teha rasket tööd, eriti kedramist või kudumist, kuna usuti, et see võib tuua karjaõnnele kahju. Mardipäeva peeti “hundi püaks”, mis tähendas, et hundid olid sellel päeval liikvel ja karja tuli hoida eriti hoolikalt. Paljud mardipäeva kombed olid seotud karja kaitsmisega ja seetõttu oli just sel päeval oluline teha maagilisi toiminguid, et kaitsta koduloomi metsaliste eest.
Martijooksmise areng läbi aegade
Martijooksmise tava on läbi sajandite tublisti muutunud. Algusaegadel oli see suunatud pigem täiskasvanutele, kes käisid talust tallu, eesmärgiga vahetada head soovid toidu vastu. See oli ka sotsiaalne sündmus, kus kohtuti naabritega ja peeti maha lühikesi vestlusi. 19. ja 20. sajandil hakkas martijooksmine üha enam muutuma laste ja noorte pärusmaaks.
Tänapäeval on martijooksmine paljuski kooliõpilaste ja nooremate laste meelelahutus. See on suurepärane viis õpetada lastele rahvakultuuri, esinemist ja sotsiaalseid oskusi. Siiski on säilinud ka täiskasvanute rühmi, kes hoiavad elus vanu kombeid ja laulavad traditsioonilisi mardilaule. See näitab, et mardipäev pole mitte ainult lasteüritus, vaid osa Eesti kultuuriidentiteedist.
Martijooksmise juures on tähtis ka etikett. Martidel on kombeks küsida luba siseneda: “Kas mardid tuppa lastakse?”. See austusavaldus pererahva vastu on säilinud läbi aastate ja on oluline osa kombe kultuursusest. Samuti on oluline, et martide kostüümid oleksid valmistatud koduste vahenditega, vältides poest ostetud valmismaske, mis kahandavad traditsiooni autentsust.
Levinumad küsimused ja vastused mardipäeva kohta
Millal täpselt marti jooksma minnakse?
Mardijooksmine toimub tavaliselt mardipäeva eelõhtul, ehk 9. novembri õhtul, või mardipäeva õhtul, 10. novembril. Tänapäeval valitakse aeg vastavalt võimalustele, kuid traditsiooniliselt on õhtu pimedus mardisandile vajalik.
Mida teha, kui mardid ukse taha tulevad?
Kui mardid ukse taha jõuavad, on pererahva kohus nad tuppa lubada või vähemalt ukse vahelt vastu võtta. Mardidele tuleb pakkuda ande, olgu selleks kommid, puuviljad või muud suupisted. Vastutasuks esitavad mardid laule, tantse või mõistatusi.
Kas martidel peab olema kindel kostüüm?
Kindlat reeglit kostüümi suhtes pole, kuid traditsiooniliselt on mardid riietunud “teistmoodi”. Kasutatakse pahupidi pööratud kasukaid, loomamaske, salli ja mütse, et oma isikut varjata. Oluline on loovus ja maskeeringu eesmärk varjata nägu.
Mis vahe on mardisantidel ja kadrisantidel?
Mardisandid käivad 10. novembril, kadrisandid aga 25. novembril. Mardisandid on tavaliselt maskeerunud “mehelikumalt” ja kannavad kaasas mardilaulu, kadrisandid on aga rohkem seotud “naiseliku” poolega, kandes valgeid riideid ja tegeledes rohkem laulu ning tantsuga. Samuti on nende soovid pisut erinevad: mardid soovivad viljaõnne, kadrid aga karjaõnne.
Miks mardisandid tahma näkku määrivad?
Tahma kasutamine on iidne viis näo varjamiseks ja identiteedi peitmiseks. Lisaks usuti, et tahm ja süsi omavad maagilist kaitsejõudu, aidates eemale peletada kurje vaime ja tuua õnne.
Mardipäeva tähendus tänapäeva ühiskonnas
Kuigi maailm meie ümber muutub kiiresti ja digitaalsed meelelahutused võtavad suure osa ajast, on mardipäev suutnud säilitada oma koha Eesti kultuuriruumis. See tähtpäev ei ole vaid nostalgiast kantud ajalooline jäänuk, vaid elav traditsioon, mis ühendab põlvkondi. Vanavanemad õpetavad lapselastele mardilaule, koolides valmistatakse kostüüme ja naabruskondades tekib elav suhtlus, mis muidu argipäevas tihti puudub.
Lisaks sotsiaalsele aspektile annab mardipäev võimaluse peatuda ja tunda rõõmu koosolemisest. See on aeg, mil märgatakse üksteist, jagatakse headust ja soovitakse teistele head. Just sellised tavad hoiavad kogukonda koos ja loovad tugevama ühtsustunde. Kui me hoiame elus mardipäeva kombeid, hoiame me elus ka osa oma identiteedist, mis teeb eestluse unikaalseks ja eriliseks. Mardipäev tuletab meile meelde, et hoolimata tehnoloogilisest progressist on inimene endiselt osa loodusest ja oma esivanemate pärandist, mida tasub hoida ja edasi kanda.
