Paljud töötajad vaatavad palgapäeval vaid oma pangaarvele laekuvat summat ehk netopalka, pööramata suuremat tähelepanu sellele, mis toimub palganumbritest “ülevalpool”. Ometi on just tööandja poolt makstavad tööjõumaksud need, mis tagavad riigi toimimise ja meie sotsiaalse turvavõrgu. Eesti maksusüsteemis on sotsiaalmaks kõige suurema kaaluga tööjõumaks, moodustades märkimisväärse osa riigieelarve tuludest. See on maks, mida reeglina tasub tööandja lisaks töötaja brutopalgale, mistõttu jääb see paljudele inimestele märkamatuks või abstraktseks kohustuseks. Lihtsas keeles öeldes on see hind, mida me ühiskonnana maksame selle eest, et meil oleks kättesaadav arstiabi ja et meie vanaduspõlv oleks rahaliselt turvatud.
Mis on sotsiaalmaks ja kui suur see on?
Sotsiaalmaks on sihtotstarbeline maks, mis on mõeldud riiklikuks pensionikindlustuseks ja ravikindlustuseks. Eestis on sotsiaalmaksu määr 33%. Erinevalt tulumaksust või töötuskindlustusmaksest, mida arvestatakse brutopalgast maha, lisandub sotsiaalmaks brutopalgale. See tähendab, et kui teie töölepingus on kirjas brutopalk 2000 eurot, siis tööandja tegelik kulu (palgafond) on sellest 33% võrra suurem ehk 2660 eurot.
Kuigi maksu tasujaks on juriidiliselt tööandja, on see sisuliselt töötaja sotsiaalsete garantiide eest tasumine. See 33-protsendiline maksumäär jaguneb rangelt kaheks osaks, millel on täiesti erinevad funktsioonid ja eesmärgid:
- Riiklik pensionikindlustus (20%) – See osa läheb tänaste pensionäride pensionide maksmiseks ja ühtlasi kogub töötaja enda tulevase pensioni jaoks kindlustusosakuid.
- Riiklik ravikindlustus (13%) – See osa suunatakse Tervisekassasse (endine Haigekassa), et rahastada meditsiinisüsteemi, hüvitada ravimeid ja maksta ajutise töövõimetuse hüvitisi.
Oluline on mõista, et sotsiaalmaks põhineb solidaarsusprintsiibil. See tähendab, et kõik maksavad vastavalt oma sissetulekutele, kuid teenuseid (nagu arstiabi) saavad kõik võrdsetel alustel, olenemata sellest, kas nende panus oli 100 eurot või 10 000 eurot kuus.
Mida me saame 13% ravikindlustuse osa eest?
Sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa on see, mis tagab meile “tasuta” arstiabi. Jutumärgid on siinkohal asjakohased, sest tegelikult on see teenus kinni makstud just selle sama maksu kaudu. Kui tööandja on deklareerinud ja tasunud sotsiaalmaksu, tekib töötajal õigus ravikindlustusele. Tervisekassa eelarve, mis moodustubki peamiselt sellest 13%-st, katab väga laia spektrit teenuseid:
- Arstiabi ja haiglaravi: See hõlmab perearsti vastuvõtte, eriarstiabi, operatsioone, uuringuid ja haiglas viibimist. Ilma kindlustuseta võivad lihtsad protseduurid maksta sadu ja operatsioonid tuhandeid eurosid.
- Soodusravimid: Riik kompenseerib suure osa retseptiravimite hinnast. Sotsiaalmaksu laekumistest kaetakse vahe ravimi tegeliku hinna ja patsiendi omavastutuse vahel.
- Haigushüvitised: Kui inimene jääb haigeks, maksab esimesed päevad (tavaliselt 4.–8. päev) tööandja, kuid alates 9. päevast maksab haigushüvitist Tervisekassa. See raha tuleb otseselt sotsiaalmaksu tuludest.
- Hambaravihüvitis: Täiskasvanutele on ette nähtud iga-aastane hambaravihüvitis, mis on samuti rahastatud sotsiaalmaksu kaudu.
- Sünnitushüvitis ja muud toetused: Ravikindlustus katab ka rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal makstava hüvitise.
Kriitiline moment tekib siis, kui sotsiaalmaks jääb tasumata (näiteks ümbrikupalga puhul). Sellisel juhul kaotab inimene ligipääsu plaanilisele ravile ja peab tervisemurede korral tasuma täishinda, mis võib olla laostav.
Mida me saame 20% pensionikindlustuse osa eest?
Kui ravikindlustus toimib põhimõttel “kõigile võrdselt”, siis pensionikindlustuse osa on rohkem seotud inimese enda panusega, kuigi ka siin on tugev solidaarsusmoment. Sotsiaalmaksu 20% suurune osa läheb riiklikku pensionisüsteemi ehk I sambasse.
Kuidas I sammas töötab?
Tänapäevane pensionisüsteem on üles ehitatud jooksvale rahastamisele (pay-as-you-go). See tähendab, et täna töötavate inimeste makstud sotsiaalmaksust ei panda raha kuskile isiklikku seifi ootele, vaid see makstakse välja praegustele pensionäridele. Vastutasuks saab maksumaksja riigilt lubaduse ehk kindlustusosaku, et tulevikus peavad järgmised põlvkonnad ülal teda.
Inimese I samba pensioni suurus sõltub kahest komponendist:
- Baasosa: See on kõigil ühesugune, eeldusel, et on täidetud nõutav pensionistaaž.
- Ühendosa (kindlustusosa): See sõltub otseselt sellest, kui palju on inimese eest sotsiaalmaksu makstud võrreldes Eesti keskmisega. Kui sinu palk on täpselt Eesti keskmine, on sinu koefitsient 1.0. Kui palk on kahekordne keskmine, on koefitsient suurem, ja pension tulevikus kopsakam.
Seos II sambaga
Kui inimene on liitunud kohustusliku kogumispensioniga (II sammas), siis toimub väike ümberjagamine. Sellisel juhul ei lähe kogu 20% riigikassasse tänastele pensionäridele. Selle asemel võtab riik 20%-st 4% (protsendipunkti) ja suunab selle inimese isiklikku pensionifondi. Sellele lisab inimene ise oma brutopalgast 2%. Seega, II sambaga liitunul läheb riiklikku ühiskatlasse 16% ja isiklikku fondi 4% sotsiaalmaksust.
Sotsiaalmaksu miinimumkohustus – lõks või päästerõngas?
Eesti seadusandluses on termin nimega “sotsiaalmaksu miinimumkohustus”. See on oluline nüanss, mida peavad teadma osaajaga töötajad ja ettevõtjad. Riik on kehtestanud kuumäära, millest vähem ei tohi sotsiaalmaksu maksta, kui soovitakse säilitada ravikindlustust. Isegi kui inimene töötab vaid ühe päeva kuus ja teenib sümboolset tasu, peab tööandja (või mitu tööandjat kokku) tasuma sotsiaalmaksu vähemalt miinimummääralt.
See süsteem on loodud kahel eesmärgil:
- Vältida skeemitamist, kus inimene võetakse tööle olematu palgaga vaid ravikindlustuse saamiseks.
- Tagada Tervisekassale piisav rahastus, sest meditsiiniteenuse kulu on sama suur nii täiskohaga kui ka osalise koormusega töötaja puhul.
Ettevõtjale tähendab see, et madalapalgalise osalise koormusega töötaja pidamine on suhteliselt kulukas, kuna tegelik maksukoormus protsentuaalselt kasvab.
Dividendid vs. palk: miks ettevõtjad eelistavad dividende?
Üks levinumaid arutelusid Eesti maksunduses on palga ja dividendide vahekord. Dividendid on ettevõtte omanikutulu, mida maksustatakse vaid tulumaksuga (reeglina 20/80 süsteemis või soodusmääraga), kuid sotsiaalmaksu dividendidelt ei maksta.
See tekitab olukorra, kus ettevõtja, kes maksab endale palka asemel vaid dividende, säästab 33% maksukulust. See on tohutu rahaline võit. Kuid sellel mündil on ka teine pool:
- Puudub ravikindlustus: Ainult dividendidest elav omanik ei saa ravikindlustust (kui ta pole kindlustatud muul alusel, nt üliõpilane, pensionär või töötab mujal). Ta peab ostma vabatahtliku kindlustuse või maksma ravi eest ise.
- Pensioni ei kogune: Kuna sotsiaalmaksu ei maksta, ei kogune I samba pensionistaaži ega kindlustusosakuid. See võib tähendada väga väikest riiklikku pensioni tulevikus.
- Puuduvad sotsiaalsed garantiid: Vanemahüvitis ja haigushüvitis sõltuvad sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Dividenditulu nende hüvitiste arvutamisel arvesse ei lähe.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Sotsiaalmaksuga seoses tekib inimestel tihti praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele muredele.
1. Kas ma saan sotsiaalmaksu maksmisest loobuda, kui ma ei kasuta riiklikku arstiabi?
Ei, sotsiaalmaks on kohustuslik riiklik maks. Eestis ei ole võimalik valida, kas maksta sotsiaalmaksu või mitte, tuginedes sellele, kas teenust tarbitakse. See on solidaarne süsteem – terved maksavad haigete eest ja noored vanade eest.
2. Millal tekib ravikindlustus pärast tööle asumist?
Ravikindlustus tekib töötajal pärast 14-päevast ooteaega, lugedes töötamise registrisse (TÖR) kande tegemisest. Eeldus on, et tööandja deklareerib maksud korrektselt.
3. Mis juhtub, kui tööandja jätab sotsiaalmaksu maksmata?
See on töötaja jaoks ohtlik olukord. Riik kontrollib laekumisi igakuiselt. Kui maksuvõlg on pikaajaline, võib Tervisekassa ravikindlustuse peatada. Seetõttu on soovitatav aeg-ajalt kontrollida e-maksuametis, kas tööandja on deklareerinud väljamaksed korrektselt.
4. Kas kõrgem palk tähendab paremat arstiabi?
Ei, ravikindlustuse puhul mitte. Inimene, kelle pealt makstakse sotsiaalmaksu miinimummääras, ja inimene, kelle palk on 5000 eurot, saavad täpselt samasugust riiklikku arstiabi. Erinevus tekib aga pensionis ja rahalistes hüvitistes (nt haigusraha), mis on kõrgema palga puhul suuremad.
5. Kes maksab sotsiaalmaksu FIE (Füüsilisest Isikust Ettevõtja) eest?
FIE maksab sotsiaalmaksu ise oma ettevõtlustulult. Erinevalt OÜ-st on FIE-l kohustus tasuda sotsiaalmaksu avansilisi makseid neli korda aastas, isegi kui kasumit veel pole tekkinud. Lõplik arvestus tehakse tuludeklaratsiooni alusel.
Rahvastiku vananemine ja sotsiaalsüsteemi väljavaated
Sotsiaalmaksu süsteem Eestis seisab silmitsi tõsise demograafilise väljakutsega. Kuna tegemist on jooksva finantseerimisega, sõltub süsteemi jätkusuutlikkus otseselt maksumaksjate (töötajate) ja ülalpeetavate (pensionäride) suhtest. Rahvastiku vananemine tähendab, et järjest vähem töötajaid peab ülal pidama järjest rohkem pensionäre. See on põhjus, miks pensionisüsteemi on korduvalt reformitud ja miks räägitakse vajadusest tõsta pensioniiga või muuta maksusüsteemi.
Tulevikus on tõenäoline, et sotsiaalmaksu roll võib muutuda või sellele lisanduvad muud rahastusallikad, sest ainult tööjõu maksustamisest ei pruugi piisata kasvavate tervishoiu- ja pensionikulude katmiseks. Sellegipoolest jääb sotsiaalmaks lähitulevikus Eesti riigi toimimise ja inimeste sotsiaalse turvatunde peamiseks garantiiks. Iga makstud euro panustab süsteemi, mis hoiab meid haiguste korral ja toetab vanaduspõlves, olles seega palju enamat kui lihtsalt rida raamatupidamisaruandes.
