Auto ostmine või müümine on enamiku inimeste jaoks suur sündmus, millega kaasnevad nii emotsioonid kui ka märkimisväärsed rahalised kohustused. Olenemata sellest, kas soetate oma unistuste sõidukit või müüte vana autot edasi, on tehingu juriidiline korrektsus kriitilise tähtsusega. Kahjuks pööravad paljud autoomanikud liiga palju tähelepanu auto visuaalsele poolele või hinnale ning jätavad dokumentatsiooni vormistamise tagaplaanile. Korrektselt vormistatud auto ostu-müügileping ei ole lihtsalt bürokraatlik paberimäärimine, vaid see on ainus dokument, mis kaitseb mõlemat osapoolt hilisemate vaidluste, petuskeemide ja ootamatute kulude eest. Ilma korraliku lepinguta võib tehingu järgselt ilmnenud tehniline rike või juriidiline probleem kujuneda kulukaks kohtuvaidluseks, kus õigust on äärmiselt raske taga nõuda.
Eestis on sõidukite järelturg väga aktiivne ning tehinguid tehakse iga päev tuhandeid. Kuigi Transpordiameti e-teenindus on muutnud omanikuvahetuse protsessi äärmiselt mugavaks, on kirjalik või digitaalselt allkirjastatud leping siiski vundament, millele kogu tehing tugineb. Leping fikseerib kokkulepped hetkes ja välistab olukorra, kus ostja ja müüja mäletavad tingimusi erinevalt. Järgnevalt toome välja viis kõige olulisemat punkti, millele iga ostu-müügilepingut sõlmides peab tähelepanu pöörama, et tagada meelerahu ja turvalisus.
1. Osapoolte andmete täpne tuvastamine ja kontroll
Kõlab iseenesestmõistetavalt, kuid üllatavalt palju probleeme saab alguse just sellest, et lepingu osapooled ei ole korrektselt tuvastatud. Lepingusse tuleb märkida nii müüja kui ka ostja täielikud andmed: ees- ja perekonnanimi, isikukood, elukoht ja kontakttelefon. Lihtsalt nimest ja telefoninumbrist ei piisa, kui tekib vajadus hiljem pretensioone esitada.
Müüja isiku samasus tegeliku omanikuga: Enne allkirjastamist veenduge alati, et müüja on tõepoolest sõiduki registreerimistunnistusel märgitud omanik. Kui müüja tegutseb volikirja alusel, peab lepingule olema lisatud volikirja koopia ning ostja peab veenduma volituse kehtivuses. Eriti ettevaatlik tuleb olla olukorras, kus müüja väidab end olevat omaniku “hea sõber” või sugulane, kuid tal puudub kirjalik volitus. Selline tehing võib hiljem osutuda tühiseks, kui tegelik omanik väidab, et pole autot müüa soovinudki.
2. Sõiduki tehniline seisukord ja vigade loetelu
See on ostu-müügilepingu kõige kriitilisem osa ja ühtlasi koht, kus tekib enim vaidlusi. Levinud praktika on kirjutada lepingusse lühike lause “Ostja on sõidukiga tutvunud ja ostab selle seisukorras, nagu see on”. Kuigi see klausel on levinud, ei vabasta see müüjat vastutusest varjatud vigade eest, millest ta teadlik oli, kuid ostjat ei teavitanud.
Aususe ja hilisemate probleemide vältimise huvides tuleks lepingus võimalikult detailselt lahti kirjutada sõiduki teadaolevad vead. See kaitseb mõlemat poolt:
- Müüjat kaitseb see olukorras, kus ostja avastab nädal hiljem vea, mis oli lepingus kirjas, ja nõuab kompensatsiooni. Kui viga on fikseeritud, ei saa ostja väita, et tegemist on varjatud puudusega.
- Ostjat kaitseb see tõendina, et muudest vigadest polnud juttu, ning kui mootor lakkab töötamast või käigukast puruneb kohe pärast tehingut, on lihtsam tõendada, et tegemist oli varjatud rikkega.
Soovituslik on lisada lepingusse punkt, kas sõidukiga on tehtud proovisõit ja kas see on läbinud ostueelse kontrolli mõnes autoteeninduses. Kui kontrolliakt on olemas, tasub see lisada lepingu lisana.
3. Sõiduki andmed ja VIN-koodi kontroll
Lepingus peavad olema fikseeritud sõiduki täpsed andmed: mark, mudel, registreerimisnumber, väljalaskeaasta ja VIN-kood (tehasetähis). VIN-kood on auto “sõrmejälg”, mis on unikaalne. Enne lepingu allkirjastamist on hädavajalik võrrelda lepingus olevat VIN-koodi sõiduki kerel ja dokumentides oleva koodiga.
Samuti tuleks lepingusse märkida sõiduki läbisõidumõõdiku näit tehingu hetkel. See välistab hilisemad vaidlused läbisõidu kerimise teemal. Ostjana tasub alati enne tehingut kontrollida VIN-koodi alusel sõiduki ajalugu Transpordiameti e-teeninduses ja Liikluskindlustuse Fondi kodulehel, et näha varasemaid ülevaatusi, omanikuvahetusi ja liikluskahjusid. Kui ajalugu ei kattu müüja jutuga, on see selge ohumärk.
4. Tehingu hind ja tasumise kord
Rahaline pool peab olema lepingus üheselt mõistetav. Lisaks lõpphinnale tuleb fikseerida, kuidas ja millal raha makstakse. Kas tasumine toimub sularahas või pangaülekandega? Kas makstakse täissumma korraga või osamaksetena?
Kõige turvalisem viis on kasutada pangaülekannet, sest see jätab maha selge “digitaalse jälje”. Ülekande selgitusse tuleks kindlasti märkida “Sõiduki [mark ja mudel, reg. nr] ostmine vastavalt lepingule”. Sularahatehingute puhul on soovitatav koostada eraldi kviitung või teha lepingule märge raha vastuvõtmise kohta, mille müüja allkirjastab.
Erilist tähelepanu nõuab olukord, kus lepingusse soovitakse mingil põhjusel kirjutada tegelikust hinnast väiksem summa (näiteks maksude optimeerimiseks). See on äärmiselt riskantne ostjale. Kui tehing peaks mingil põhjusel tühistatama (näiteks selgub, et auto on varastatud või sellel on suured varjatud vead), on ostjal õigus tagasi nõuda vaid lepingus kirjas olev summa, mitte tegelikult makstud raha.
5. Omandiõiguse üleminek ja valduse üleandmise aeg
Lepingus on oluline eristada kahte hetke: millal läheb üle omandiõigus ja millal antakse sõiduk füüsiliselt üle. Tavaliselt sätestatakse, et omandiõigus läheb üle pärast ostuhinna täielikku tasumist. Kuid sama oluline on fikseerida üleandmise kellaaeg.
Miks on kellaaeg ja kuupäev olulised? Sellest hetkest, kui uus omanik sõidab autoga minema, vastutab tema kõikide trahvide (kiiruskaamerad, parkimistrahvid) ja võimalike liiklusõnnetuste eest. Kui lepingus puudub kellaaeg ja uus omanik teeb tund aega pärast ostu avarii või saab trahvi, võib ilma kellaajata leping tekitada segadust, kes sel hetkel vastutas.
Lepingusse tuleks lisada ka nimekiri asjadest, mis autoga kaasa tulevad: mitu võtit, signalisatsioonipuldid, hooldusraamat, talverehvid velgedel jne. See väldib olukorda, kus müüja lubab suusõnaliselt teised rehvid kaasa anda, kuid hiljem “unustab”.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas eraisikult autot ostes kehtib tarbijakaitse ja 14-päevane tagastusõigus?
Ei, tarbijakaitseseadus kehtib vaid olukorras, kus ostja on eraisik ja müüja on juriidiline isik (autoplats, ettevõte). Kahe eraisiku vahelisele tehingule kohaldub Võlaõigusseadus. Eraisikult ostes ei ole automaatset tagastusõigust, välja arvatud juhul, kui tegemist on olulise varjatud veaga, millest müüja teadlikult vaikis.
Mida teha, kui avastan pärast ostu varjatud vea?
Kui avastate vea, mis oli olemas juba ostuhetkel, kuid millest teid ei teavitatud, tuleb müüjat koheselt kirjalikult teavitada (e-kiri või tähitud kiri). Kirjeldage viga ja nõudke kas parandamist, hinnaalandust või lepingu tühistamist. Oluline on tõendada, et viga ei tekkinud teie kasutamise ajal. Kui kokkulepet ei saavutata, on järgmine samm kohus, mis on eraisikute vahelise vaidluse puhul ainus lahendus.
Kas käsitsi kirjutatud leping on kehtiv?
Jah, seadus ei nõua, et auto ostu-müügileping peaks olema trükitud või notariaalselt kinnitatud. Käsitsi paberile kirjutatud leping on täiesti kehtiv, kui see sisaldab kõiki vajalikke andmeid ja mõlema osapoole allkirju. Siiski on loetavuse ja selguse huvides soovitatav kasutada valmispõhju või digitaalset vormistamist.
Kas ma pean lepingu viima Transpordiametisse?
Kui kasutate paberlepingut, peab uus omanik minema Transpordiameti büroosse või saatma lepingu digitaalselt, et vormistada omanikuvahetus. Müüja peaks kindluse mõttes teatama sõiduki võõrandamisest, kui ostja ei ole omanikuvahetust 5 tööpäeva jooksul vormistanud. Kõige mugavam on vormistada omanikuvahetus kohe Transpordiameti e-teeninduses, mis asendab sisuliselt paberlepingu vajadust registritoimingute jaoks, kuid detailne leping tasub siiski omavahel sõlmida.
Sõiduki ümberregistreerimine Transpordiametis
Lepingu allkirjastamine ja raha üleandmine on alles pool võitu. Tehing loetakse riigi silmis lõpetatuks alles siis, kui omanikuvahetus on vormistatud Transpordiameti liiklusregistris. Seaduse järgi on ostjal kohustus registreerida sõiduk oma nimele 5 tööpäeva jooksul pärast omandiõiguse üleminekut.
Tänapäeval on kõige kiirem ja soodsam viis seda teha e-teeninduses. Seal saab müüja algatada omanikuvahetuse, märkides ostja isikukoodi, ning ostja saab seejärel toimingu kinnitada ja riigilõivu tasuda. E-teeninduses on riigilõiv soodsam kui büroos kohapeal. Oluline on meeles pidada, et koos omanikuvahetusega lõpeb automaatselt senine liikluskindlustuse leping (kuigi poliis võib kehtida veel ülekantuna, tuleb leping uuel omanikul ise sõlmida). Seega peab uus omanik koheselt pärast registrikande tegemist sõlmima oma nimele uue liikluskindlustuse, et vältida kindlustuseta sõidukiga liikluses osalemist, mis toob kaasa automaatse trahvi.
Kokkuvõtvalt on põhjalik ja läbimõeldud ostu-müügileping parim viis tagada, et autoostu rõõm ei asenduks juriidilise peavaluga. Võtke aega, kontrollige andmeid ja ärge kartke küsida ebamugavaid küsimusi – ausal müüjal pole midagi varjata.
